Teadusartikkel Eesti samblike ohustatusest – mida võib välja lugeda samblike punasest nimekirjast?

Ajakirjas The Lichenologist ilmus 2024. a detsembris artikkel “Steep increase in red-listed lichens of Estonia”, mille autorid on Tiina Randlane, Inga Jüriado, Kristiina Mark, Liis Marmor-Ohtla, Ede Oja, Andres Saag, Anton Savchenko ja Polina Degtjarenko. Eesti samblike ohustatust on hinnatud IUCN-i kategooriaid ja kriteeriume kasutades kahel korral (2008. ja 2019.–2023. aastatel). Viimase hindamise arvulised tulemused on muret tekitavad – 978 samblikuliigist hinnati 415 liiki ohustatuks ja 104 ohulähedases seisundis olevaks, samal ajal kui soodsas seisundis olevaid liike on 334, veidi enam kui kolmandiku (36%) kõigist hindamise ajal Eestis teadaolevatest samblikest. Ülejäänud liigid jaotuvad punase nimestiku teiste kategooriate vahel: need on kas Eestis piirkondlikult väljasurnud (25 liiki) või puuduliku andmestikuga (64 liiki). 34 samblikuliigi puhul ei peetud hindamist võimalikuks, kuna nende kohta puudusid tõendatud herbaarmaterjalid; kaks liiki jäid hindamata.

Et võrrelda eri organismirühmade ohustatust eri riikides, on kasutusel punase nimestiku indeks (Red List Index, RLI), mis peegeldab muutusi liikide ennustatavas väljasuremisohus. Eesti samblike indeksi väärtused olid madalad (0,74 2008. a-l ja 0,68 viimase hindamise ajal), prognoosides seega samblike kõrget väljasuremisohtu. Suursamblikud osutusid pisisamblikest enam ohustatuteks. Samblike suur ohustatus on teada ka teistes riikides, nt Soomes 2019. a-l tehtud arvutuste järgi oli just samblike RLI väärtus kõigist võrreldud organismirühmadest kõige madalam (0,76). Sarnane on ka ohuväliste samblikuliikide madal osakaal meil (36%) ja Soomes (39%).

Eesti samblike ohustatusele koondhinnangu andmisel tuleks arvestada ka piirkondlike punaste nimekirjade koostamise metoodikaga. Piirkondlike punaste nimekirjade puhul hinnatakse mitte liigi terviklikku ohustatust, vaid üksnes mingi osapopulatsiooni seisundit. Mida väiksem on hinnatav piirkond ja seda asustav osapopulatsioon, seda kõrgemaks võib kujuneda vaadeldava osapopulatsiooni ohuhinnang. Eestis on teada küllalt palju haruldasi samblikuliike, milledele on ohu- või ohulähedane kategooria omistatud üksnes populatsiooni väiksuse tõttu.

Samblike kasvukohtade analüüs näitas, et avatud kasvukohtade samblikud on Eestis enam ohustatud kui puistutes kasvavad liigid. Suurimas ohus on loopealsete samblikud (ohustatud, ohulähedaste ja piirkonnas välja surnud samblikuliikide osakaal on 69%), kuid ka metsade samblike hulgas on selliseid liike enam kui pooled (54%). Laialehistel puudel kasvavate samblike hulgas on ohustatud liike rohkem kui ohuväliseid, teisi lehtpuid ja okaspuid eelistavate liikide osas on ohuväliseid samblikke enam. Viimastel kümnenditel Eesti metsades toimuv ulatuslik majandamistegevus mõjutab loomulikult metsasamblike levikut ja liigirikkust negatiivselt, kuid väljasuremise võla teooria kohaselt toimub liikide lokaalne väljasuremine sobivate elutingimuste vähenemise või halvenemise korral ajalise viivisega. Tõenäoliselt ongi Eesti metsasamblikud väljasuremise võla olukorras, kus nende elutingimused on muutunud küll halvaks, kuid paljud liigid siiski suudavad veel asustada ebasobivaiks muutunud elupaiku. Juhul kui praegused tendentsid jätkuvad, näeme tulevikus veelgi suuremat metsasamblike ohustatuse kasvu. Loopealsete samblikega on olukord tõenäoliselt teistsugune. Selle biotoobi pindalaline kahanemine on toimunud suures ulatuses juba möödunud sajandil ja kuigi praegu on asutud loopealseid hooldama ja taastama, on väga spetsiifiliste nõudlustega loopealsete samblikud juba maksnud oma väljasuremise võlga – paljud neist on Eestis tugevasti ohustatud, nende populatsioonid on kahanenud ja isoleeritud.

Lisaks võrdlesime Eesti ja nelja Euroopa riigi (Soome, Rootsi, Taani ja Tšehhi) samblike punaseid nimekirju; ilmnes, et ohustatud, ohulähedaste ja piirkonnas välja surnud samblikuliikide osas oli suurim kattuvus Tšehhi ja Soome nimekirjadega (vt joonist).